Biolagunev või taastuv – keskkonnaterminoloogia puust ja punaseks
Toote keskkonnasäästlikkust ei määra ainult selle koostisosad. Kestlikkust tuleb vaadelda toote terve olelusringi seisukohast. Seega pole ime, et terminoloogia võib tavainimesele segadust tekitada.
Keskkonnamõju vähendatakse mitmel moel – alates toormaterjalide valimisest, tootmisest ja pakendamisest kuni logistika, kasutusviiside ning lõpliku kasutuselt kõrvaldamiseni. Tootearendusspetsialistid teevad pidevalt pingsat tööd, et leida uusi ja arenenumaid viise muuta tooted keskkonnahoidlikumaks.
Mis vahe on biolaguneval ja taastuval toorainel? Mida tähendab materjalibilanss ja millal on tooraine teisene toore? Selgitame mõnda olulisemat keskkonnaterminit.
Teisene toore pärineb tarbimisjärgsetest või tööstusjäätmetest. Varem suunati sellised materjalivood prügimäele või põletati, et toota energiat. Nüüd soovitakse jäätmeid kasutada uute materjalide tootmiseks.
Bioloogilised toorained pärinevad loodusest. Neid on võimalik ka ringlusse võtta, kui need tekivad näiteks tööstuse kõrvalsaadusena ja neid saab kasutada teise toote toorainena.
Orgaaniline aine on keemilise määratluse järgi süsinikupõhine materjal või ühend. Süsinik võib olla pärit loodusest või fossiilsetest allikatest, nagu nafta või kivisüsi. Fossiilsed toormaterjalid ei ole taastuvad.
Taastuvad toorained on loodusvarad, mis taastuvad suhteliselt kiiresti, näiteks kasvavad tagasi. Kõiki looduslikke materjale ei saa taastuvaks lugeda. Näiteks taastub nafta, liiv ja korallidest tekkiv dolomiit nii aeglaselt, et neid ei loeta taastuvateks materjalideks.
Biolagunev materjal on materjal, mis laguneb konkreetsetes tingimustes teatava aja jooksul looduslikul teel. Biolagunev materjal on kompostitav, kui see laguneb teatava aja jooksul ja teatavates tingimustes toitaineteks.
Materjalibilanss on nafta ja biodiisli suhe, mida kasutatakse naftapõhise toote tootmises. Kui osa naftarafineerimistehasesse suunduvast naftast asendatakse bioloogiliste ainetega, saab öelda, et rafineeritud tooted sisaldavad neid aineid samas vahekorras. Biodiisli valmistamiseks saab näiteks kasutada kanoola-, rapsiseemne- või palmiõli, praadimisrasva või isegi kalarappeid. Siiani on aga biolisandiga naftatoodete kättesaadavus olnud piiratud ja nõudlus ületab pakkumist.
Ringmajanduse eesmärk on tekitada võimalikult vähe jäätmeid või vältida seda täielikult. See on saavutatav juhul, kui toor- ja muid aineid kasutatakse pika aja vältel ning kõik kõrvalsaadused ja ülejäänud materjalid saab suunata samal ajal teistesse tootmisprotsessidesse. Ringmajandus pole mitte ainult keskkonnahoidlik ja tõhus, vaid loob ka uusi ärivõimalusi. Lisaks varem jäätmeteks peetud materjali toorainena müümisele on ringmajanduse võimaldamiseks vaja uusi teenuseid. Ettevõtetevaheline koostöö laieneb ja muutub keskkonnasäästlike ringmajanduslahenduste ühise kaalumise käigus avatumaks. Ringlussevõetud materjalide kasutamine ei tähenda, et nendest valmistatud tooted on kehvema kvaliteediga. Vastupidi, ringmajanduses püütakse pidevalt töötada välja vastupidavamaid tooteid. See aitab hoida neid pikka aega kasutuses ja vähendab vajadust uute toodete järele.
Tags:
